Muuseumi sõnal on klassikaline päritolu. Selle sõna kreeka keelne väljend, museion, tähendab “muusade istet” ning see sõna viitas filosoofilisele institutsioonile või kohale mõtisklusteks. Selle sõna ladinakeelne variant, museum, viitas Rooma ajal peamiselt kohtadele, mis olid mõeldud filosoofiliseks aruteluks. Seega oli 3. sajandil eKr Ptolemy I Soter poolt loodud suur Alexandria Muuseum ning selle õpilased ja raamatukogu, peamiselt pigem ülikooli prototüüp kui institutsioon, mille eesmärgiks on säilitada ja tõlgendada päritolu materjaalseid aspekte. Sõna museum toodi jälle käiku Euroopas 15. sajandil Lorenzo de’ Medici kollektsiooni kirjeldamiseks Florentsias, kuid sõna tähendus viitas pigem laiaulatuslikkusele kui ehitisele osutamiseks.
17. sajandiks kasutati sõna museum uudishimu kollektsioonide kirjeldamiseks Euroopas. Seda sõna kasutati viidates Ole Worm’i kollektsioonile Kopenhaagenis, ning samuti kutsusid külalised muuseumiks Londonis asuvat John Tradescacnt’i kollektsiooni, selle muuseumi kollektsiooni kataloog, mis avaldati aastal 1656 nimetati Musaeum Tradescantianum-iks. Hiljem kui Elias Ashmole selle kollektsiooni ära ostis, viidi see üle Oxfordi ülikooli, kus ehitati kollektsiooni saabumise puhul eraldi hoone. Pärast hoone avalikkusele avamist hakati seda kutsuma Ashmolean muuseumiks.
Pärast Ashmole muuseumi avamist, hakkasid paljud Euroopa kollektsionäärid jälgima tema samme ning keskenduma pigem avalikkusele avatud kollektsioonidele Valgustusajastu perioodil.
Kuigi 1753. aastal kirjutatud seadusandluses mis rajas Briti Muuseumi kasutati sõna museum vastuoluliste tähendustega, siis 18. sajandiks viitas sõna muuseum rahva seas asutusele kus on võimalik näha säilitatud kollektsiooni väljapanekut. 1765. aastal tõi Denis Diderot mma üheksandas Encyclopedie’s välja detailse Prantsuse rahvusmuuseumi skeemi, mis kinnitas veelgi muuseumi tähendust rahva seas.
Lisaks Briti Rahvamuuseumile avati sellel perioodil ka Prado Muuseum Madridis (1785) ja Louvre muuseum Pariisis (1793), kes avasid oma näitused avalikkusele. Nende muuseumite avalikustamine inspireeris omakorda sarnaste muuseumite avamist 19. sajandil, kaasa arvatud Victoria & Albert muuseum Londonis (1852) ja Metropolitani Kunstimuuseum New Yorgis (1870).
19. ja 20. sajandil viitas sõna muuseum hoonele, mis hoiustas kultuurseid materjale ning millele oli külastajatel ligipääs. Hiljem kui muuseumid arenesid edasi, et vastata ühiskonna nõuetele, vähenes rõhk hoonel endal. Näiteks võib tuua avaõhu muuseumid, mis kujutavad endas mitmeid hooneid mis säilitavad objekte, ning ökomuuseumid, mis hõlmavad endas välise keskkonna kõikide aspektide tõlgendust. Lisaks on olemas internetis nii-öelda virtuaalsed muuseumid. Kuigi virtuaalsed muuseumid pakuvad huvitavaid võimalusi tuua ellu eksisteerivate muuseumite teatud eeldusi, siis sõltuvad nad materiaalsete asjade kollektsioonist, säilitamisest ja tõlgendamisest tõeliste muuseumite poolt.
Tänapäeva muuseumid modernses ajastus
Tänapäeval on avalike institutsioonide ja muuseumite tähtsus olulisem kui kunagi varem. Lisaks kollektsioonide näitamisele ja nende avalikustamisele massidele, kasutavad üha enam muuseume ära arenenud uusi tehnoloogiaid, et muuta nende avalikke programme, digitaliseerida kollektsioone, jagada oma uurimustöid ning meelitada ligi nooremaid külalisi kes on üles kasvanud tehnoloogiaajastul. Nende modernsete meetoditega on muuseumitel võimalik hõlmata külalisi uutel viisidel ning laiendada oma missiooni ka väljaspool muuseumi seinu.
Kuid millegi vaatamine oma silmadega on ikkagi midagi muud kui selle vaatamine raamatust või internetist. Ning uuringud on näidanud, et kui midagi kogeda omal nahal ja oma silmadega, jäävad need elamused meelde ka edaspidises elus. Võtkem näiteks üks kõige kuulsamaid maale, Mona Lisa – me kõik oleme seda ühel või teisel moel näinud kunstiajalooõpikutest või internetist, kuid originaalmaali vaatamine muuseumiseinal annab ilmselt palju sügavama elamuse.
